Kõik on kõige peegeldus
Jõulukuu kolmeteistkümnendal päeval sai Sindi seltsimaja suures saalis toimuma aastalõpu kontsertetendus „Kõik on kõige peegeldus“, mis jätkus suurejoonelise tantsu ja tralliga Estonia Brassi saatel (Priit Aimla juhendamisel).
Õhtut korraldas ja koordineeris MTÜ Meelelahutusklubi Kuu, Sindi linnavalitsus ning Sindi seltsimaja. Kaasa tegid segarühm Omasoodu, Sindi segakoor, MTÜ Meelelahutusklubi Kuu nais- ja segarühm, Sindi muusikakooli õpetajad ja õpilased. Vahetekste luges Jaak Känd, tehniline tugi ja teostus Virgo Vellend ning Margus Kask. Kontsertetenduse lavastas Kardo Ojassalu.
Idee on inspireeritud A. Alliksaare luuletusest „Kõik on kõige peegeldus“.
See, kellel on sadu nimesid (Kurat, Saatan, Pimeduse vürst, Peltsebul, Mefisto, Lucifer, Vanapagan, Woland jne), tuleb aastalõpus maapeale gastrollile. Ta tuleb kord aastas maapeale, et näidata inimeste pahelisust ja mõjutatavust ning et meenutada - keegi pole täiuslik. Selleks üritab ta erinevate pahedega inimesi mõjutada. Kuid alati on olemas ka teine jõud, kes usub inimese võimesse areneda ja püüelda täiuslikkuse poole. Nende kahe vahel toimub lõputu võitlus aegade algusest peale. On olemas taevalik pool (rõdul inglikoor) ja on olemas põrgulik pool (muusikud ja tantsijad laval). Nende kahe vahel pendeldamas on aga publik, kaldudes kord ühele, kord teisele poole ning leidmas iseend. Kontsertetenduse kulminatsiooniks oli Tuljak, mis näitas inimeste tõelist olemust. Koos suudetakse teha väga palju ja ilusaid tegusid, kui jätta kõrvale kõik muud mõjutegurid ning ahvatlused, keskendudes vaid üksteisele ja armastusele. Kuna keegi pole lõpuni täiuslik, siis jäeti siiski õhku küsimus ning valikvariant, kuhu poole keegi südames tahab kalduda ja kuuluda: kas pigem positiivse või negatiivse poole peale. Kes mida enda jaoks tähtsaks peab ja kas ta tunneb ära takistused, mis teda õigelt teelt kõrvale suunavad.
Kontsertetendus „Kõik on kõige peegeldus“ oli inimese sisekaemuslik mõttelend elu olemuslikkuse ja universumi kõiksuse üle. Inimese mõtted hea ja kurja üle. Inimese aeg iseendale, aeg teha kokkuvõtteid ja järeldusi.
Iga hääletult hävinev silmapilk
on sillalt aeglaselt pudenev tilk.
Vood voolavad hoogsalt, nad iial ei peatu,
ja kaasa peab minema veaga ja veatu;
ja helisev hardus ja vabisev valu
veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu.
Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub
ja ihalus lahtub kesk musta vahtu...
Vaevalt midagi riivad ja juba see möödub,
ja kõik su võidud sul peost on löödud.
Nagu vihm, mis ei lakka, on silmapilgud.
Neid sajab ja sajab, ja sildadelt tilgub.
Ja kõik on tume ja kõik on lige.
Aeg irvitab nagu hambutu ige.
Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata,
ja väsinult surra ja jällegi alata....
(A. Alliksaar „Kõik on kõige peegeldus“)
2013, Sindi
Merilin Sepp